Mida teha, kui teie teismelised teid hulluks ajavad

Kallis Kim ja Ülestõusnud Meistrid

Küsimus: Ma leian end rollis, kus võitlen oma kolme teismelise lapsega. Ühest küljest saan ma muidugi aru, et mu lastel on omad plaanid eluks (ma tean, et mina valisin olla nende ema selles elus). Mul pole mingit soovi  üritada neid sundida midagi tegema, kuid mul on vaja, et nad oleksid kaitstud. Ma tahan aidata neil teha häid valikuid. Mõnikord on meie majas üsna jube õhkkond! Ma ei saa mitte välja teha kogu negatiivsest energiast. Ma püüan olla nii mitte-klammerdunud ja mõistlik, kui vähegi võimalik, kuid see on väga raske. Ma arvan, et ei saa midagi öelda ega teha ilma karmat tegemata (taon jalaga vastu pesumasinat, lõhun nõusid jne). Siis hingan sügavalt ja püüan leida parimat lahendust, kuid paremaid lahendusi on nii raske leida, kui kõik käituvad vastikult.

Kas lapsevanematele on mingeid spetsiaalseid rosaariume? Kas te oskaksite soovitada mingeid spetsiaalseid tehnikaid majasoleva õhkkonna parandamiseks või midagi, mis aitaks mul täita oma rolli paremini?

Tänan teid!
A.T. 

Vastus Ema Marialt, Jeesuselt ja Saint Germainilt (19. november 2010)

Ema Maria
Ma tean enda näite põhjal, kui raske on olla teismelistele emaks. Ma isiklikult olen tegelenud ühe väga raske teismelisega, kelle nimi oli Jeesus, kuid ma ei taha öelda, et tema oli parem või halvem kui need, kellega paljud teised emad peavad tegelema.

Ma tahaksin teile natuke rääkida oma elust  koos Jeesusega. Te võite meenutada piiblist, et meil oli niisugune olukord, kus Joosep ja mina võtsime Jeesuse Jeruusalemma kaasa. Me kaotasime ta rahvahulgas ja lõpuks leidsime ta templist, kus ta rõõmsal meelel religioonist rääkis, teadmata ei ajast ega sellest, kus ta on. Tegelikul tegi ta tihtipeale nii, sest ta polnud praktilistes asjades kuigi tugev, ega aidanud teha majapidamistöid.

 Kui me ta leidsime, olime me tõeliselt mures, nagu enamus vanemaid niisuguses olukorras olnud oleksid. Kui me küsisime temalt, miks ta niimoodi ära kadus, hääles mure ja etteheide, muutus ta kohe tusaseks, tal oli niisugune harjumus, siis aga lõi selja sirgu ja teatas vankumatu usuga endasse, mis oli talle juba lapsepõlvest omane: “Kas teie siis ei tea, et ma täidan oma isa tahtmist”

See oli määrav moment  meie mõlema, nii minu kui Joosepi  jaoks lapsevanematena ja ka Jeesuse kui lapse jaoks, kes oli saanud juba piisavalt vanaks, et oleks vaja võtta vastutus enda eest. Me mõistsime kõik, et miski oli põhjalikult muutunud meie suhetes ja Jeesus polnud enam „meie" laps. Meil olid mõned tõsised jutuajamised  tulevikusuhete teemadel ja lõpuks me otsustasime, et paneme Jeesuse kaasa koos  Joosepiga Arimaatiast, kellel seisis ees karavaniteekond itta.

 Jeesus läks ja me teadsime, et me võime teda enam üldse mitte kunagi näha, sest niisugune teekond pole ohutu. Me tundsime samuti, et võib-olla tema missioon elus – me mõlemad teadsime, et tal on missioon, kuid meil polnud selget visiooni sellest, milles see seisneb – võib viia Jeesuse meist igaveseks eemale. Tema minnalaskmine oli nii mulle kui Joosepile raske ning valus, kuid see tekitas ka vabanemistunde. Me mõistsime, nagu kõik vanemad peavad mõistma, et meie lapsed tulevad läbi meie, kuid ei kuulu meile ja ükskord tuleb hetk, kui peab laskma neil minna ja lasta neil elada oma elu.

See võib olla väga raske ülesanne vanemate jaoks, sest kõik me oleme kasvanud üles teatud vastutustundega oma laste eest. Kuid saabub hetk, kui lapsed on või peaksid  olema piisavalt vanad, et võtta vastutus oma elu eest ja kui nad seda teevad, siis on vanematel vaja oma vastutustundes nende eest tagasi tõmmata. Te peate andma lapse vabaks oma elu elama ja hoolimata sellest, kui erinev see elu teie omast võib olla. Vanemate jaoks on ülim test lasta lapsel elada niisugust elu, mis on vastandlik sellele, kuidas nemad on elanud ja vastandlik sellele, mida nemad õigeks peavad ja siis veel ikkagi armastada seda last ja tahta temaga suhelda.

Kuid selleks, et seda teha, peate te ennast vabastama vastutusestundest lapse eest või sellest tundest, et lapse teod võivad heita teile halba varju. Ma ei taha siin välja vabandada neid vanemaid, kes jätavad oma lapsed hooletusse või kuritarvitavad laste õigusi. Kuid on vaieldamatu fakt, et kõik inimolendid on igas hetkes teatud teadvuse seisundis, teatud mentaalses kastis või rollis.

Teie teod on igal hetkel teie teadvuse tasandi peegeldus. Kuidagi teisiti ei saagi see olla, kui me oleme kehastuses ja te võite öelda, et igal hetkel teevad inimesed oma parima selles teadvuse seisundis, milles nad viibivad. Järelikult ei saa te eeldada ega nõuda teistelt midagi enamat. (Muidugi ei taha ma siin öelda, et te ei võiks tõsta oma teadvust).

Üks kõige häirivam joon suhete puhul on kalduvus loota või nõuda, et teised inimesed vastavad mingile standardile? Kuid miks inimesed seda teevad? Sellepärast, et nad loodavad  ja nõuavad seda iseeneselt ja tihtipeale alateadlikult,  nägemata seda, et mida nad teevad teistele, seda on nad juba endile teinud. Niisugune kalduvus on Jeesuse hiljutise vastluse sõnade kohaselt anti-kristuse teadvuse aspekt ja see kindlustab langenud olevuste poolt loodud allaminevat spiraali.

Sellest tingituna kaldume me  vanematena tundma, et me peame vastama teatud standarditele olla laitmatud vanemad ja ülim test selleks on meie laste käitumine ja see, kuidas nad oma elu elavad.  Me tunneme, et kui laps teeb midagi “valesti” või elab oma elu viisil, mida meie heaks ei kiida, siis tõestab see, et me oleme olnud halvad vanemad ja siis me kardame oma ühiskonna ja teiste inimeste hukkamõistu.

Kas te mõistate, et see on täielik vaba tahte mittemõistmine? Igal inimesel on unikaalne individuaalsus ja tal on vaba tahe. Teie olete vastutav nende valikute eest, mida teie teete, kuid teie pole vastutavad nende valikute eest, mida teevad mistahes  teised inimolevused.  Järelikult, arvates, et teie väärtus ja teie teod sõltuvad teiste valikutest, olete te kui kinni seotud.  Te arvate, et teistel on võim teie üle ja siis te arvate, et peate kasutama jõudu selleks, et saada nemad oma võimu alla. See on hukatuslike suhete retsept.

Ma ei eita seda, et vanemad peavad oma lastele mõju avaldama. Kuid sellest tuleb kindlapiirilisemalt aru saada ja sellest saadakse Kuldsel ajastul selgemini aru, et lapsed on sündinud koos paljude omadustega ja isiklike joontega, mis on kindlalt loodud eelmistes eludes.  Need iseloomujooned on laste vastutus, need ei ole vanemate vastutus. Vanematena peate te vastutama oma meeleseisundi eest, kuid te ei ole kunagi vastutavad oma laste meeleseisundi eest. Mitte ükski inimolend ei pea kunagi vastutama teise inimese meeleseisundi eest. 

Kui niisugune teadlikkus levib laiemalt, siis paljud laste ja vanemate vahelised probleemid saavad ületatud. See viib uuele teadlikkusele, mis algab 12-aasta vanusest ning laste ja vanemate vahelised suhted peavad muutuma. Peab tekkima arusaamine, et vanemad ei ole kohustatud lapsi oma kodus hoidma ja lapsed pole kohustaud enam koju jääma. Ma mõistan, et tänapäeva ühiskonnas on paljudel lastel piiratud võimalused kodust lahkuda, kuid Kuldsel ajastul see muutub.

Tuleb aru saada sellest, et kui lapsed jäävad koju pärast 12 eluaastat, siis pole see mitte sellepärast, et nad on sunnitud seda tegema või et vanemad peavad neid kodus hoidma. See võib olla nii, et me oleme valinud olla koos, sest me tahame kokku jääda kauemaks. Järelikult kui me oleme valinud elada koos, siis pole mingit mõtete üksteist süüdistada ega nõuda, et teine pool peab vastama mingitele standarditele, millele ta ei saa vastata.

Nüüd annan ma sõna Jeesusele, sest ta tahab ka midagi öelda ja ma tean oma kogemustest, et kui Jeesus midagi öelda tahab, siis pole üldse lihtne ülesanne teda peatada, ega pole mul ka mingit soovi teda peatada, sest ma olen alati tahtnud näha teda oma täit potentsiaali väljendamas.

Jeesus:
Kas ma olin kergestikasvatatav laps? Tol ajal ma muidugi mõtlesin nii, sest kui ma oma tahtmist sain, siis laabus kõik kenasti, Kuid kui ma oma elu peale tagasi vaatan, siis saan ma kergesti aru, et kui mu enda laps peaks niiviisi käituma, nagu mina käitusin, siis ma kindlasti poleks seda kannatanud.

Kui teist saab teismeline, siis astute ühte oma elu faasi, kus te ideaalsel juhul peate avastama ja püüdma määratleda, kes te olete ja samuti avastama ja määratlema selle, mis võiks olla teie roll elus. Kurb on see, et tänapäeva ühiskonnas on lapsed üles kasvanud  ilma selle tundeta, et nad on vaimsed olevused ja nad ei tea, et neile on vaimne osa elus.

Selle tulemusena ei näe nad seda suurepärast võimalust, mida elu pakub ja selle asemel tunnevad, et elu sunnib neile midagi peale. See pealesunnituse tunne tuleneb nende vanematelt, eriti juhul, kui vanemad on ülekoormatud vastutustundega või on selle vastutustunde külge klammerdunud ja klammerdunud tunde külge, et nende laste teod peegelduvad nende peale või heidavad nendele halba valgust. Ja kui lapsed hakkavad vanemate mõjuvõimu vastu mässama, siis ka vanemad tunnevad end sunnituna millekski.

See annab nii lastele kui nende vanematele tunde, et neile on peale surutud niisugused olukorrad, millest nad meelsamini hoiduksid ja kõige tavalisem reaktsioon niisuguses olukorras see, et mõlemad pooled hakkavad kasutama jõidu vastulöögiks sellel, kus nad tunnevad jõu kasutamist. Peaaegu vältimatult loob see negatiivse spiraali. Nagu on mujal selgitatud, on lõpptulemus siin inimeste pimedus olukorra tajumise suhtes. Kumbki osapool peab oma lähenemist olukorrale ainsaks võimalikuks või ainsaks õigeks võimalikuks, kuid niisuguse lähenemise korral ei saa kumbki pool teineteisega kokku oma südames.

Tõesti on vaid üks viis selle negatiivse spiraali purustamiseks ja see on “jõu” kõrvaldamine, mis ähmastab inimeste tajumist antud situatsiooni suhtes. Muidugi on see teostatav läbi vaimse teadlikkuse või arutades asja neutraalsete kõrvalseisjatega. Kuid paljudel juhtudel on ainus viis inimestel tõeliselt erineva vaatenurga saamiseks olla  mõni aeg lahus.

Selles situatsioonis, mida kirjeldas Ema Maria, olin mina täiesti kindel, et minul oli õigus järgneda oma visioonile sellest, et minul on vaimne mission, olenemata tagajärgedest, mida see võis kaasa tuua minu vanematele. Ma tundsin, et minu vanemad püüavad minu missiooni suhtes mulle kitsendusi  teha ja ma mässasin selle vastu, mis tundus mulle nende poolt pealesunnituna. Seega ma olin, hoolimata paljudest jumaldavatest kujutlusest minu kohta, mitte eriti erinev paljudest teistest teismelistest. Ma lahkusin teatud enesekindlusega, tundes, et pääsen oma kodu kitsendavast keskkonnast.

Kui ma  liikusin karavani tolmustel radadel, olid mul kindlad arusaamad. Kõrb on väga eriline keskkond. See ei ole sugugu mitte koos vanematega kodus olemine, kus sa tead, et vähemalt mingil määral saad sa nad oma tahtele allutada. Loodus ei allu inimese tahtele. Kui ma läksin läbi kõrbe ja nägin, et ilma vee ja toiduta, mida mu teekaaslased varuks hoidsid, poleks ma ellu jäänud, siis mõistsin selgesti, et “ükski teismeline pole saar.” Ma mõistsin ka, et hoolimata sellest, kui kõrge arvamus mul enda kohta ja oma tähtsuse kohta oli, ei hoolinud kõrb sellest sugugi. Kõrb võis mu tolmuks jahvatada sama ükskõikselt kui ta võib seda teha igaühega.

See pani mind aru saama oma vanemate püüdlusest. Nende püüdlus mind piirata oli suuremalt jaolt katse kaitsta mind minu enda eest, kaitsta mind selle minu tunde eest, et ma pääsen välja igast olukorrast ja tean ise kõige paremini. Nagu ma ütlesin, on teismelise jaoks väljakutse avastada ja määratleda, kes ta on. Kuid kuidas te selle avastate ja määrate  kindlaks? Te ei tee seda oma vanematele alludes ja ka mitte nende vastu mässates. Te saate määrata kindlaks, kes te olete ainult siis, kui võtate kogu vastutuse enda eest ja oma meeleseisundi eest. Niikaua, kui te süüdistate teisi või projekteerite, et teised on need, kes teid piiravad, demonstreerite te vaid seda, et te pole veel võtnud täit vastutust enese eest.

Kõrbes olles, kuiva kõrbeõhu maitse suus, möödudes nii inimeste kui loomade luitunud kontidest, mõistsin ma, et elus on asju, mis inimese tahtele ei allu. Järelikult on sellel piirid, mida sa jõuga saad saavutada. Ma hakkasin aegamisi tunnistama, et on mõttetu veeta oma ülejäänud elu, püüdes kohandada universumit oma tahtele. Selle asemel pidin ma kooskõlastama oma tahte selle reaalsusega, kuidas elu töötab, sest on olemas asju, mida minu tahe ei saa muuta. See elutark reaalsuse ja alandlikkusetunne hakkasid avama minu meelt sellele, millest sai minu õpetuse süda, nimelt teha teistele seda, mida sa tahad, et teised sinule teeksid.

Ära püüa sundida teisi tegema seda, mida sina tahad, et teised teeksid. Demonstreeri teistele, mida sina soovid ja siis lase nad vabaks reageerima kas sõbralikult või ebasõbralikult, sest sa tead, et sina oled oma osa täitnud. 

Mis on kõrgeim mission, mis inimolendil olla saab? Kas pole see demonstreerida seda, et inimolendeil on võimalik tõusta kõrgemale sunnist, sundimisest, tõusta kõrgemale kalduvusest süüdistada ennast ja teisi? Kas pole see näidata, et vähemalt üks inimene ei taha vastu lüüa, vaid tahab pöörata teise põse armastuses ja lahkuses? Kas see pole mitte selle demonstreerimine, et armastus on ülim kui sundus, kui jõud ja et armastust ei saa sundida. 

Sest te ei saa teist inimolevust omada, te ei saa armastust omada. Te ei saa seda sundida läbi oma ootuste ja nõudmiste, sest armastus nagu looduski ei respekteeri mittte kellegi tahet. Sa kas avad ennast selle voolule või sa eraldad ennast selle voolust.

Minu point on lihtsalt järgmine: millal iganes tekib konflikt suhetes, püüdke seda vaadata laiemast vaatenurgast. Kui see tähendab lahkuminekut mingiks ajaks, siis olge valmis seda tegema. Ja kui te siis jälle kokku saate, on see vabatahtlik tegu, mis ei põhine sundusel, vaid armastusel.  Armastusel, mis tuleneb äratundmisest, et mitte keegi ei oma  teist, vaid igaüks peab omama iseennast ja oma meeleseisundit.

Ma ei näinud enam kunagi oma isa Joosepit selles elus. Ma lahkusin kodust armastusest madalama tundega ja paljudel kordadel soovisin ma, et ma oleksin saanud kustutada oma sõnad ja muuta need armastuse sõnadeks. Õnneks ei lähe miski kaotsi igaveseks ja mul on pärast olnud võimalus temaga ülestõusnud valdkonnas rahu teha. Kuid ärge jääge ootama tulevikuhetke, et teha seda, mida te saate teha kohe täna. Sest tulevik ei tule kunagi, kuid igavene nüüd  on igavestikestev.

Saint Germain, kes kehastas Joosepit
Mu armsad, nagu te võite oletada eelnevast, polnud  Maria ja Jeesusega koos elades kerge saada viimast sõna.  

Nad lõbustavad mind sellega, et lasevad mul täna rääkida viimasena. Seega annan ma visiooni vanemate ja laste suhetest Kuldsel ajastul.  Kuldsel ajastul kasvab enamus inimesi üles mõningases arusaamises universaalsetest vaimsetest printsiipidest ja palju suuremas teadlikkuses inimpsühholoogiast ja sellest, kuidas toime tulla oma psühholoogiaga. Seega enamus aktsepteerib seda, et nende vastutus on võtta valitsemine oma meeleseisundi üle. Samuti saab olema suurem teadlikkus ühiskonna vajadusest pakkuda  inimesele võimalusi tervendada nii iseennast kui ka suhteid. 

Kuid määrav element saab olema see, et traditsiooniline omanditunne vanemate ja laste vahel  asendub uue teadlikkusega. See paneb ühiskonna aktiivsemasse rolli  laste suhtes, sest ühiskond hakkab nägema, et terved ja tasakaalus olevad lapsed on võti ühiskonna ellujäämisel ja kasvamisel. See ei tähenda, et ühiskond hakkab nüüd lapsi omama, kuid lapsed pole ka vanemate omand. Nii ühiskond kui ka vanemad aitavad  lastel omada iseennast.

Üldises suuremas teadlikkuses saab soovimatuid rasestumisi olema minimaalselt ja abordid kaovad. Enamus rasedusi saavad olema planeeritud ja need saavad olema rajatud samale filosoofiale kui see, millest juhinduvad kõik inimsuhted, nimelt sellele, et iga suhe on püha  leping kahe või enama inimese vahel.

Kaks inimest ei saa lihtsalt kokku tulla ja uitmõttest saada last. Kui kaks inimest lapsi tahavad, siis läbivad nad perioodi, kus nad õpivad teineteist tundma ja õpivad koos elama  enne, kui nad lapse saavad. Enne seda nõuab ühiskond neilt, millega nad ka rõõmsalt nõus on,  kokkuleppe koostamist ja selle allkirjastamist oma suhte kohta ja laste kasvatamise kohta. Nad tõotavad jääda kokku ja luua parima võimaliku kodu oma lastele kuni 12 eluaastani. 

Kui laps saab 12-aastaseks, siis vanemad ja laps võtavad ühendust spetsiaalselt selleks määratud nõunikuga  ja nüüd sõlmivad nad pühaliku lepingu oma suheteks tulevikus. Ühiskonnal saab olema mitmeid valikuid lapse jaoks, et ta saaks lahus elada oma vanematest kas siis mingi aja jooksul või määramatu aja. Sinna hulka kuuluvad koolid, kus lapsed saaksid elada ja erinevad õppeprogrammid kui ka spetsiaalsed lähetused, kus laps saab reisida teistesse maailma paikadesse.

See leping allkirjastatakse vabatahtlikult ja kahepoolselt. Kui mingile kokkuleppele ei jõuta, siis võib nõuda, et laps lahkuks vanemate juurest või et lapse jäädes saaks perekond  spetsiaalset nõustamist. Iga teatud aja tagant võib uuesti läbi rääkida lepingu asjus  ja leping vaadatakse üle üks kord aastas. Vanemad võivad saada erinevas vormis juhendamist, sinna kuulub ka finantsalane juhendamine, sest ühiskond peab oma lapsi kõige olulisemaks investeeringuks tuleviku heaks.

Küsimusest tulenev  põhirõhk on üle 12 aasta vanuste lastega suhetes. Siin oleks vaja kaasata  mõni neutraalne väline osapool, kas nõustaja, preester või psühholoog. Ma mõistan, et teil pole avaramat teadlikkust sellest kontseptsioonist ega pole ka eel-lepinguid. Tahtke siis olla eesminejad ja hakake niisuguste lepingute kallal tööle. Tegelikult ei peagi olema eel-lepinguid, sest oluline on see, kuidas nii lapse kui tema vanemad selle enda jaoks ära määravad.

Mis teha siis, kui lapsed siin koostööst keelduvad? Kõigepealt andke neile võimalus. Kuid kui nad ei tule siis ka koostööga kaasa, siis pidage meeles seda, et lapsed ei oma teid enam ega teie neid ja teil on õigus ”tühistada”  omapooleselt leping, kui seda ei austata.

See võib kõlada drastiliselt, kuid see haakub sellega, mida Jeesus nii poeetiliselt rääkis sunduse ületamisest. Kui inimesed kasutavad jõudu sinu vastu, tehes su kodu elavaks põrguks, siis on kaks võimalust. Te kas püüate nad jõuga maha suruda või pöörate teise põse ja jätkate teise põse pööramist kuni kodust lahkumiseni.

Mõnel juhul on inimesed nii jõukasutamise lõksus, et nad ei suuda näha seda, mida nad teevad senikaua, kui nad arvavad, et teine osapool ei saa nende juurest ära minna. See on teotav suhe ja teil on õigus siis lihtsalt ära minna. Kui te seda ei tee, siis tekib risk, et te muutute ”sõltuvaks” halvasti kohtlemise suhtes, mis viib elusidkestva kaas-sõltuvussuhteni. Niisugune suhe jätkub, kuni vähemalt üks osapool teeb otsuse, et ta ei aktsepteeri seda enam ja et on vaja midagi muuta. Ja nad muudavad üht, mille üle on neil täielik kontroll: nimelt iseendid!

Tänapäeva ühiskond on teinud suuri edusamme, pöörates tähelepanu vanematele või teistele autoriteetsetele isikutele, kes lapsi kuritarvitavad. Siiani on tähelepanu pööratud füüsilisele kuritarvitamisele, kuid on kasvamas ka teadlikkus emotsionaalsest kuritarvitamisest. Siiani  puudub äratundmine selle kohta, et laste vanemad võivad oma lapsi emotsionaalselt kuritarvitada. Tõsiasi, et lapsed pole füüsiliselt nii tugevad, kui on nende vanemad, ei tähenda, et nad ei võiks olla mentaalselt ja emotsionaalselt tugevamad täiskasvanutest ja paljudel juhtudel kuritarvitavad nad võimu oma vanemate üle. Niisugune teadlikkuse puudumine kaob tõenäoliselt järgmistel kümnenditel ja niisugune olukord saab muutuda vaid siis, kui piisavalt paljud vanemad julgevad rääkida sellest ja nimetada asju õigete nimedega: see pole mitte "laste kuritarvitamine” vaid ”lastepoolne kuritarvitamine”.

Ma ei taha häbistada neid, kes on olnud või on niisugustes suhetes. Inimolendeil on võime kohaneda paljude erinevate tingimustega ja see suuresti aitab neil ellu jääda ja isegi kasvada nii suure tihedusega planeedil, nagu seda on Maa. Kuid kohanemisvõime  võib põhjustada ka kasvu seiskumise, olles niivõrd kohanev, et see takistab teil jõudmast punktini, kus on vaja otsustada, et asjad vajavad muutmist. Te võite olla nii kohanev, et lükkate otsustamise lõpmatusse kaugusse.

Ma ei ütle ka, et äraminemine on alati parim võimalus. On võimalik, et teine osapool on suuteline muutuma. Kuid kogemus ütleb selgelt, et need inimesed, kes on end sisse mässinud jõu tarvitamisse teiste inimeste suhtes, on aeglased muutuma.

Arusaamine, et asjad peavad muutuma otsustaval viisil, andis põhjuse Mariale ja mulle saata Jeesus ära ja  ka tema sai aru, et selleks on õige aeg. Me kõik võtsime vastutuse selle olukorra muutmiseks, mis kellelegi meist rahu ei andnud ja mis päris ausalt tegi meie kodust ebameeldiva koha. Vastuoksa neile jumaldavatele kujutlustele ”pühast perekonnast”, mida inimestele meeldib meie peale projekteerida, olime me kehastuses ja ei erinenud nii oluliselt suuremast osast teistest inimestest. Me olime vägagi oma kultuuri produktid, kus vanemate autoriteet oli vaieldamatu ja seda kontseptsiooni ei tahtnud Jeesus eriti tunnistada.

Pärast Jeesuse kadumist templis, oli meil tõsine jutuajamine ja me kõik muutsime oma arusaamist. Selles otsustavuses, mis vastandus kõhkleva kohanemisega, kasvasime me kõik. Lahkukasvamine on parem kui koosolles mittekasvamine.

MÄRKUS: Ema Maria ütles, et lapsed tulevad läbi meie, kuid nad ei pärine meilt. See viitab Kahlil Gibrani raamatule Prohvet. Järgnev tsitaat laste kohta pärineb sellest raamatust.

Lastest
Kahlil Gibran

Teie lapsed pole mitte teie lapsed.
Nad on Elu enese igatsuse pojad ning tütred.
Nad sünnivad läbi teie, aga mitte teist,
Ja kuigi nad on teiega, ei kuulu nad teile.

Oma armastuse võite te neile anda,
aga mitte oma mõtteid.
Sest neil on nende eneste mõtted.
Nende kehasid võite te varjata oma katuse all,
aga mitte nende hingi,
Sest nende hinged elunevad homse kojas,
mida teie ei saa külastada isegi mitte oma unedes.
Te võite püüda nendega sarnaneda,
aga ärge üritage muuta neid endisarnasteks.
Sest elu ei voola vastupäeva ega viivita eilses.


Teie olete vibud, millelt teie lapsed nagu elavad nooled lendu lastakse.
Vibukütt näeb märki lõpmatuse rajal ja pingutab teid kogu oma jõust,
et Tema nooled võiksid lennata kiiresti ja kaugele.
Olgu teile rõõmuks painduda vibuküti käes;
Sest just niisamuti, nagu ta armastab lendavat noolt, armastab Ta ka vibu,
mis püsib paigal

 


Jaga seda lehte



E-poed ja kodulehed ning e-poe valmislahendus:

E-poe tegemine