Lääneriikide sekkumine Liibüa konflikti

Küsimus: Oleksin väga tänulik sinu kommentaaride eest Liibüas toimuva kohta. Mulle tundub, et sellel lool on kaks poolt. Ühest küljest on USA ja liitlaste jõukasutamine Liibüas poolehoidu väärt, sest sellega tahavad nad päästa inimelusid ja toetada vabaduse võidulepääsemist. Ent teisest küljest suruvad liitlasväed ennast peale iseseisvale rahvale, nende operatsioonide käigus hukkub inimesi ning jõu ja vägivalla kasutamine vaevalt loovad soodsa kliima koostööks. Milline oleks parim seisukoht, mis maailm saaks seoses Liibüas toimuvaga võtta? Suur tänu.

Küsimus: Milline oleks parim invokatsioon Liibüa aitamiseks?

Jeesuse vastus: (10. mai, 2011)
Millised olid need õpetussõnad, mida ma teile pea 2000 aastat tagasi andsin? Kas need ei olnud mitte need, et ära vasta kurjusele kurjaga, vaid pööra hoopis teine põsk?

Ent kahjuks on „teise põse pööramisest“ nagu ka paljust muustki valesti aru saadud ja seda valesti tõlgendatud, kusjuures paljudel juhtudel on seda tehtud meelega.

Teise põse pööramine ei tähenda aga, et tegemist oleks kindlalt passiivse tegutsemisviisiga. Vastupidi, teise põse keeramine võib olla vägagi aktiivne vahend kasvõi selles mõttes, et inimesed on sunnitud sellele kuidagimoodi reageerima. Ent oluline on meeles pidada, et kui sa ei ole vägivaldne, siis see ongi teise põse pööramine.  

Kui ma tahtlikult käitusin väljakutsuvalt enda ajastu võimueliidiga, siis praktiseerisin ma teise põse pööramise aktiivset poolt. Nimelt tegin asju, mida võimueliit lihtsalt ei saanud ignoreerida. Seega, mõnes mõttes ma ajendasin neid otsust langetama selle kohta, et nad peavad minuga midagi ette võtma. Ma ei ajendanud neid vägivalda kasutama, küll aga ajendasin ma neid enda teadlikkuse taset minu peal nähtavaks tegema. Seega tegemist oli aktiivse mõjutusvahendiga, ent selline tegutsemisviis vastas siiski nõudele jääda vägivallatuks tegutsemises.

Niisiis, seda meeles pidades, vaadakem hetkeks Egiptuses aset leidnud sündmusi. Väike grupp inimesi, keda ma hiljuti olen nimetanud ka „rahumeelseteks revolutsionäärideks“, kasutasid moodsat tehnoloogiat selleks, et ühendada suurt hulka egiptlasi liikumises, mis tõepoolest iseenesest oli passiivne, ent mis sundis diktaatorit langetama valikut,  kuidas  protesteerijatega käituda ning seda tehes paljastas tema valik tema teadlikkuse taset  ning tegi ühtlasi ka kogu maailmale nähtavaks tema režiimi taga oleva teadlikkuse taseme. Just seepärast, et protesteerijad ei kasutanud vägivalda, vastas nende tegevus vägivallatuse nõudele.

Järgmiseks juhtus see, et režiim hakkas demonstreerijaid agressiivselt vägivallale provotseerima. Näiteks saadeti erariietes ametnikke tänavatele vägivalda õhutama. Diktaator, kelle valitsemine toetus vägivallale, lootis, et demonstreerijaid provotseerides õnnestub tal nad saada vastu võitlema ning seega õnnestub tal muuta rahumeelne revolutsioon räpaseks kättemaksuks ja vägivallalaineks.

Kui diktaatoril oleks õnnestunud rahvast vägivallale provotseerida, siis oleks kogu revolutsioon läbi kukkunud. Vastu võideldes oleksid demonstreerijad Mubarakile andnud ettekäände ja õigustuse sõjaväe kasutamiseks, et riigis taastada niiöelda „seadus ja kord“.  Ent veelgi olulisem on see, et muutudes vägivaldseks, ei oleks demonstreerijad vastanud vaimsele nõudele jääda rahumeelseks ning nende abistamine vaimsest sfäärist oleks lõppenud.

Nagu sellel veebilehel on ka enne selgitatud, on materiaalne maailm  vibratsioonide skaalal kõige madalamal tasemel, koosnedes eeterlikust, mentaalsest ja emotsionaalsest valdkonnast. Enamik inimesi on teadlikud vaid materiaalsest maailmast, ent on oluline teada, et materiaalses maailmas asetleidvad protsessid saavad toimuda ainult tänu sellele, et nad on alguse saanud kõrgematest sfääridest.

Meil, Ülestõusnud Meistritel, on piiratud voli tegutseda otse materiaalses valdkonnas, aga meil on suurem võim tegutseda just nimelt kõrgemates sfäärides. Mitmete vaimsete inimeste kaudu, kes kõik annavad oma osa Maa hüvanguks, töötame järjekindlalt eesmärgi nimel kogu inimkonna teadvust tõsta. Seega, kui Egiptuses hakkasid toimuma füüsilised muutused, siis need olid ühe pika protsessi kulminatsiooniks, mis sai alguse vaimsest sfäärist ning mis toodi sealt madalamasse, materiaalsesse  valdkonda.

Me olime aastakümneid töötanud paljude inimestega enne, kui leidis aset muutus nende teadvuses, mis tegigi revolutsioonid Tuneesias ja Egiptuses üldse võimalikuks. Niisiis, me töötame inimestega üle kogu maailma selleks, et luua arengut ja elu edasi viia, ent reaalsed muutused saavad toimuda ainult seal, kus kriitiline arv inimesi teevad selle muutuse enda teadvuses võimalikuks.

Kõik meie tegevused juhinduvad  kuldsest reeglist ja me ei kiida MITTE KUNAGI heaks vägivaldseid lahendusi. Me kõik teame liigagi hästi, et vägivald ainult jätkab dualistlikku võitlust, ent meie eesmärgiks on tõsta planeet kõrgemale dualistlikust teadvusest, et Kuldne ajastu saaks niipea kui võimalik Maale saabuda.

Seega minu jutu mõte on selles, et enne kui said toimuda füüsilised sündmused Tuneesias ja Egiptuses, oli kõrgemates sfäärides väga palju tööd selle nimel ära tehtud. Niipea, kui demonstratsioonid oleksid muutunud vägivaldseteks, oleks koheselt meie toetus ja abi neile katkestatud ning demonstreerijad oleksid pidanud hakkama saama oma jõududega ja saama hakkama  ka nende jõududega, kellega nad ennast läbi vägivalla sidusid.

Sellele tuginedes on ilmselge, et juba algusest peale oli Liibüa olukord põhimõtteliselt erinev. Liibüas ei olnud tegemist rahumeelse rahva ülestõusuga, vaid alates esimesest päevast oli tegemist organiseeritud mässajate salgaga, kes omasid nii relvi kui olid treenitud, et võidelda väga hästi varustatud ja treenitud valitsusvägedega. Jääb üle ainult küsida: kust siis Liibüa mässajad said enda treeningu ja relvastuse? Üks on kindel, ilmselgelt mitte Ülestõusnud Meistritelt!

Selge on see, et Liibüa mässajad lihtsalt ei tõusnud ühel ilusal hommikul üles, ega mõelnud: „Kuulge poisid, täna võiks ülestõusu korraldada“. Vaid tegemist oli pikaajalise protsessiga, mida toetati ka väljaspoolt. Ent need toetajad polnud Ülestõusnud Meistrid. Liibüas oleme me küll töötanud väikse grupi inimestega, ent Liibüa rahva seas ei olnud piisavalt inimesi, kes oleksid tõeliselt suutnud aru saada vägivallatu lahenduse olulisusest. Sellest tulenevalt olid meie võimalused Liibüaga töötamiseks ja abistamiseks piiratud ning läbi inimeste vaba tahte valikute jäi Liibüa maiste ja tumedate jõudude kätte. Võid kolm korda arvata, millised välisjõud on Liibüa mässulisi juba aastaid ja aastakümneid treeninud ja varustanud.

Minu jutu iva on selles, et siin on tegemist põhimõttelise erinevusega. Kui ülestõus või mingi teine muutus ühiskonnas on algatatud inimeste poolt, kes tõeliselt mõistavad vägivallatuse olulisust, siis nendel on Ülestõusnud Meistrite täielik toetus. Kui rahva seas aga ei ole piisavat pühendumust vägivallatusele, siis me oleme sunnitud neist eemalduma ning laskma neil saada õppetunnid omal käel. Nii on see olnud Maa peal alates sellest ajast, kui esimesed inimesed kaotasid oma otsese ühenduse oma vaimsete õpetajatega, nagu seda sümboolselt jutustab Eedeni Aia lugu. 

Tõsiasi, et mitte ükski rahvas ei tunnista ametlikult vajadust paluda abi vaimsest valdkonnast, kus me oleme niisugusest maailma nägemisest üle, viitab sellele, et on väga väike tõenäosus, et ükski rahvas võtaks kuulda mu siinseid nõuandeid.  Ent just nimelt siinkohal mainitud nõuannete järgimine – peamiselt see, et koostööd tuleb teha ainult vägivallatule lahendusele pühendunud inimestega – oleks olnud lääneriikide jaoks kõige targem lähenemine.

Lääneriigid on teinud aga kõike vastupidi, õhutades vägivaldset ülestõusu Gaddafi vastu. See ei ole ainult rumal, vaid ka vastukäiv, kuna aastakümneid on Lääneriigid toetanud diktaatoreid Egiptuses, Saudi Araabias ja mitmes teises islamiriigis. Niisiis, miks kukutada üks diktaator, aga teine alles jätta, samal ajal kui mõlemad tagavad ihaldatud stabiilsuse regioonis.

Liibüasse sekkumine on üsna sarnane lääneriikide sekkumisega Iraaki. Jõuga on proovitud likvideerida diktaator, kes tegelikult hoiab ära erinevate rahvusgruppide vägivallalaine puhkemise, mis vastasel korral oleks kogu riiki laastanud. See aga iseenesest näitab, et Liibüa ei ole veel demokraatiaks valmis. Demokraatia lihtsalt ei saa, vähemalt mitte täielikult, eksisteerida riigis, mille rahva teadvus ei suuda üle vaadata erinevustest, nagu seda on religioon, rass või rahvusluslik kuuluvus.

Õigupoolest üks tähtsamaid küsimusi, mis hiljuti Tuneesias ja Egiptuses aset leidnud vägivallalaine taustal tuleb küsida on see, kas demokraatia ikka saab eksisteerida riigis, kus enamik inimesi on endiselt allutatud religioonile. Kas demokraatia üldse saab toimida riigis, kus usk ei ole taandatud  oma domineerivalt positsioonilt nii, nagu seda on tehtud religiooniga läänes. Kindlasti saab enamik inimesi aru, et kui katoliku kirik domineeris keskaegses Euroopas, siis ei olnud mingit võimalust, et Euroopas oleks saanud eksisteerida toimiv demokraatia. Ja kindlasti mõistab ka enamik inimesi seda, miks oli Ameerika Ühendriikide aluspanijatel oluline põhiseadusesse kirjutada, et riik ei hakka ühtegi religiooni ülistama ega taga kiusama.

Kui astuda sammuke tagasi ning vaadata sügavamat tähendust, siis on selge, et küsimus ei ole tegelikult religioonis. Probleem seisneb hoopis selles, et demokraatia ei saa toimida, kui enamike inimeste teadvuses leidub endiselt fanatismi, olgu see siis religioosne, poliitiline või mõni muu fanatismi vorm. Fanatism on teadvuse tase/meele seisund, mis kunagi ei kahtle printsiibis, et eesmärk pühitseb abinõu ja selline mõttelaad on täiesti vastuolus demokraatiaga.

Demokraatia olemus tegelikult EI peitu „enamuse valitsemises“, nii nagu paljud on sellest ekslikult aru saanud. Demokraatia olemus seisneb selles, et kõikidel inimestel on õigused, mis ei ole riigi poolt ette kirjutatud ja seetõttu ei tohi neid õigusi rikkuda ükski maine jõud, sealhulgas ka mitte üksi „enamuse valitsus“. Niisiis, kui need õigused pole riigi poolt ette kirjutatud,  kelle poolt nad siis on ette kirjutatud?

Kes siis määrab need õigused ja kust nad tulevad? Jõult, mis on väljaspool Maad ja väljaspool dualismi. Seda jõudu võib nimetada Jumalaks, ent seda ei pea tingimata nii nimetama. Selleks, et demokraatia saaks töötada, on oluline, et inimesed tunnistavad kõrgema jõu olemasolu ja see jõud on andnud neile demokraatias valitsevad õigused. Ent pole vajalik, et see kõrgem jõud oleks sildistatud mõne konkreetse nimega või määratletud mõne ametliku religiooniga.

Õigupoolest ongi nii, et kui see kõrgem jõud on piiritletud mõne religiooniga, millele inimeste teadvus on allutatud, siis ei saagi demokraatia tegelikult toimida. Ajalugu on näidanud, et ütlus „võim korrumpeerub ja absoluutne võim korrumpeerub täielikult“, vastab tõele.  Sellest hetkest kui kasvõi üks institutsioon, olgu selleks kommunistlik partei, katoliiklus või islam domineerib, tekib ühiskonnas fanatism, mis paratamatult viib selleni, et inimesed hakkavad mõtlema, et nende institutsioon võib kõrgema jõu poolt antud õigustest üle vaadata või isegi neid õigusi omavoliliselt defineerida. Ja hetkel, mil see juhtub, ei ole enam tegemist toimiva demokraatiaga.

Nii lihtne see ongi.

Kokkuvõtlikult on ju ilmselge, et ühtegi rahvust jõuga demokraatlikuks muuta ei saa. Rahvas peab ise selle jaoks valmis olema ja tavaliselt on ettevalmistusperiood selleks üsna pikk protsess, mis koosneb nii raskesti omandatud õppetundidest kui ka tundlikema inimeste vaimsetest õpingutest. Seega Ameerika veendumus, et ta saab islamiriikidele jõuga tuua vabaduse ja demokraatia, on lihtsalt naiivne. 

Kes rajasid Ameerika demokraatia? Eurooplased, kes olid õppinud Euroopa pikast verisest ajaloost ning kes olid vastuvõtlikud vaimsetele õpetustele. Ehk siis teiste sõnadega, Euroopa kõige vastuvõtlikumad inimesed olid lahkunud Euroopast või olid kehtestanud demokraatia mõnes koloonias just sellepärast, et seal oli parem võimalus demokraatia loomiseks, kui seda oli Euroopas. Minu jutu mõte seisneb selles, et demokraatia ei tekkinud kuskil vaakumis, vaid protsess, mis viis demokraatia sünnini Ameerikas, sai tegelikult alguse Euroopast. Ja seepärast ei olegi mõtet loota, et demokraatia kehtestamiseks piisab armee linna tungimisest, diktaatori ametist kõrvaldamisest ja et siis on demokraatia silmapilkselt sündinud.

Veelkord, demokraatlike riikide jaoks kõige targem lähenemine on see, kui nad põhinevad vägivallatusel ja aitavad ainult neid diktatuuride all olevaid inimesi, kes soovivad üksnes rahumeelseid, vägivallatuid revolutsioone. Kui on juba hakatud sõjalist jõudu kasutama, kuhu sellele siis piir tõmmata, kus see peaks lõppema? Kas NATO peaks sarnaselt Liibüale pommitama hakkama ka Süüriat, Jeemenit ja paljusid teisi riike? Ja mis siis, kui juhtub see, mis juhtus Balkanil ning tuleb välja, et tsiviilelanikke on võimatu  kaitsta mugavast kontorist Washingtonis või Liibüa kohal patrulliva lennuki pealt? Kas siis peaks äkki sinna saatma jalaväed ja kui nii, siis kui mitmesse riiki? Kas NATO suudab tõesti kogu Lähis-Ida turvalisuse eest vastutada? Keegi teine pole seda küll kunagi suutnud.

Võib ju arvata, et kui lääneriigid ei oleks Liibüa olukorda sekkunud, siis Gaddafi väed oleks tapnud mässavates linnades hulgaliselt inimesi. Ent see on väärettekujutus, sest fakt on see, et kui mässulised poleks väljaspoolt saanud varustust ja treeningut, siis nad polekski kunagi alustanud sellist vägivaldset ülestõusu. Seega, see oli tegelikult välisriikide sekkumine, mis eelkõige seadiski inimeste elud ohtu. Niisiis, kus siin on õigustus vägivallaks?

Kui sa ausalt vaatad ükskõik millist situatsiooni, siis sa saad aru, et tegelikult ei ole vägivalla kasutamiseks tõelist õigustust.  Ainult siis, kui sa lähened millelegi piiratud arusaamaga, mis muuseas on miski, mida võimueliit püüab saavutada, võib sulle tunduda, et vägivald on vajalik, õigustatud või halbadest variantidest parim valik.

Luba ma annan sulle veel ühe kuldse reegli: sellist asja nagu vähem kuri lahendus  ei ole olemas. Mõlemad mõisted – nii headus kui kurjus pärinevad duaalsusest, ent duaalsus ei saa kunagi luua rahu. Kui tõesti selle peale mõelda, siis sa näed, et suuremat kurjust ei saa kunagi välja juurida väiksema kurja abil. Vaid dualistliku maailmakäsitluse ületamise ja teise põse pööramise läbi on võimalik kurjust võita.

                                                            ***

Invokatsioonidest soovitan teil lugeda neid, mis on mõeldud Lähis-Ida ja rahu jaoks. Paluge eraldi ka seda, et kogu varjatud manipulatsioon tuleks välja, kaasa arvatud ka välisjõudude osalus konflikti algatamisel ja nende motiivid

                                                            ***

Lõpetuseks lubage mul jätta teile järgmine mõte. Oleks väga kasulik, kui vaimsed inimesed mõtiskleksid selle üle, et Ületõusnud Meistrid ei vaata elu peale Maal sama pilguga, nagu inimesed seda kipuvad tegema. Mulle on selge, et maises kehastuses olles ei saagi täielikult mõista ülestõusnud teadvuse seisundit, kuid teil on võimalus sellele põgus pilk heita. Ometi ei ole võimalik see pilguheit enne, kui te suudate olla avatud mõttele, et ülestõusnud teadvuse seisund on põhjalikult erinev ülestõusmata teadvusseisundist. Seega selleks, et põgusalt meie visiooni näha, peate te olema suutelised ka enda kõige kallimaid veendumusi küsitavateks pidama.

Meie, Ülestõusnud Meistrid, teame väga täpselt, et planeet Maa ei ole midagi muud kui üks klassiruum. See teenib vaid ühte eesmärki – nimelt seda, et inimesed saaksid oma teadvust tõsta, kasutades Maad kui välist taustsüsteemi, milles inimesed saaksid tõsta oma teadvuse tasandit. Seega, kui me räägime Kuldsest ajastust, siis meie eesmärk ei ole luua ettemääratletud edasijõudnud tsivilisatsiooni. Meie eesmärk on alati tõsta inimeste teadvust ja seda saab teha mitmel eri viisil. Näiteks demokraatia on üks viis inimeste teadvuse tõstmiseks, ent see ei ole kaugeltki mitte ainuke viis ning pealegi sobib demokraatia vaid teatud küpsusastmega inimestele.

Niisiis, täpsustan üle, et lääneliku demokraatia kehtestamine igas maailma riigis ei ole üldsegi mitte meie kõikehaarav eesmärk.  Ent sellest veel tähtsam on see, et teie, kes te olete vaimsed inimesed, mõistaksite põhjuse ja tagajärje tõelist järjestust. Kehastuses olevad inimesed kipuvad mõtlema, et füüsilised tingimused loovad teatud teadvuse taseme. Näiteks, kui Ameerika juhtkond otsustas Iraaki minna, siis teatud inimesed arvasid, et neil piisab vaid Saddam Husseini kõrvaldamisest, vaba ja demokraatliku rahvuse väljakuulutamisest ning see vallandaks ka väga kiire muutuse inimeste teadvuses.

Iraagi kogemus ilmselgelt kummutab selle väärarusaama, ent vaadakem seda edasi. Teadvus, mida me proovime sellel veebilehel arusaadavaks muuta, on see, et füüsilised tingimused EI OLE kunagi põhjuseks. Põhjus peitub ALATI teadvuses.

Sellel arusaamisel on mitmeid delikaatseid aspekte, kuid siinkohal vaadelgem seda ühte. Lääneriikides on levinud arusaam, et piisab ainult füüsiliste tingimuste parandamisest arengumaades ning siis muutub arenguriikide olukord sama heaks nagu  lääneriikideski. Aga see ei vasta tõele. Kõikjal maailmas asetleidvad situatsioonid ei ole midagi muud, kui kollektiivteadvuse materialiseerumine välisteks olukordadeks. Enne kui inimeste teadvus ei muutu, ei saa märkimisväärselt muutuda ka nende välised olukorrad.

Siinkohal ei väida ma, et lääneriigid peaksid lõpetama füüsiliste tingimuste parandamise. Kui ikkagi inimene jookseb verd, siis tuleb verejooks peatada. Kui aga verejooksu põhjust ei eemaldata, siis jookseb veri haavast endiselt edasi ning sinna võib jääda lõpmatult plaastreid peale panema.

Just nimelt sellise lähenemisviisi on lääs võtnud oma püüdes aidata vähem arenenud riike. Selline abistamine aga võib jätkuda igavesti, kui lääs ei tunnista teadvuse tähtsust selles protsessis ning ei muuda just nimelt teadvuse muutmist prioriteediks. See iseenesest tähendab, et lääneriigid peaksid kõigepealt tunnistama enda teadvuse muutmise vajalikkust. Niisugune muutus lääneriikides on juba alanud, ent see ei saa vilja kanda enne, kui vaimsed inimesed läänes täienisti tunnistavad eelkõige teadvuse tähtsust. Sealt ka minu manitsus teil seda mõista.

Otsige kõigepealt Jumalariiki  ja siis antakse teile ka kõik muu.
Otsige kõigepealt teadvuse muutust
 ja muutus füüsilistes tingimustes järgneb sellele –
see ei tule küll ilma jõupingutuseta,
ent kindlasti tuleb see ilma jõuga surumata.
 

[Mõelgem nüüd Eesti vabariigi rahumeelsele taaskehtestamisele!] 

 


Jaga seda lehte



E-poed ja kodulehed ning e-poe valmislahendus:

E-poe tegemine