Eneseväärtustamise maagia (Patricia Spadaro)

Maagia

Eluvõrrandi lahendid on harva selgepiirilised ja ühtsed. Põhimõtteliselt ja praktiliselt on kogu elu täis vasturääkivusi – paradokse. “Eneseväärtustamise maagia” juhatab meid oskuslikult leidma vastuseid iseeneses tänapäeva paradokside ja stressifaktorite keskel:

 

kuidas tasakaalustada teiste vajadused enda vajadustega?

kas ohverdada end teiste heaks või austada esmalt iseenda vajadusi?

Kas olla kogu aeg suuremeelne või seada piire?

Kas jääda suhtesse või jätta partneriga hüvasti?

kuidas südamega anda ja vastu võtta?

 

Niisugused pinged pole mitte elu osa – need ongi elu. Kuigi tänapäeva ühiskonnas pole häid vahendeid meelerahu ja tasakaalu leidmiseks, on vana aja targad nii idas kui läänes olnud niisuguste teadmiste eksperdid. “Eneseväärtustamise maagias” on vana aja traditsioonilised tarkused läbi põimitud tänapäevaste tõsieluliste lugudega ja praktiliste abivahenditega. Raamat näitab, kuidas piiravaid müüte ja pooltõdesid, mis segavad meid elamast võimaluste külluses, muuta oma elu avardavaks ja eneseväärtust äratundvaks maagiaks.

 

Patricia Spadaro sõnul ei tähenda enese väärtustamine eneseimetlust ega abivajajatele selja pööramist. Andmise ja saamisega seonduv teemadering on palju sügavam -– vaid iseennast väärtustades suudame loovalt ja külluslikult pakkuda ka teistele. Me oleme tulnud siia maailma harjutama andmise ja vastuvõtmise delikaatset tasakaalu, ja seda praktiliselt kõigis eluvaldkondades. Südamega andmise ja vastuvõtmise kunsti valdamine aitab sul väärtustada iseenese ja teiste inimeste erilisust. Elupiiravate müütide muutmine tasakaalustavaks maagiaks õnnestub kindlasti ka sinul,  kes oled aus teiste ja iseenese suhtes, kui su andmist juhib süda mitte pea,  ja sa suhtud austusega kõigesse lõppevasse ning leiad oma tõelise tundehääle.

“Eneseväärtustamise maagia” õpetab sulle samme püsivaks tasakaaluks iseeneses.... Ja kui sa oled sammud selgeks saanud, siis on kerge tantsida eneseväärtustamise võlumaailmas.

Originaali pealkiri: HONOR YOURSELF: The Inner Art of Giving and Receiving by Patricia Spadaro.

 

Formaat: Pehmed kaaned, 135 mm x 205 mm,

232 lk

 

Raamatu hind 15.00 eur, sisaldades postikulu Eesti piires.

Kui soovid osta, kirjuta oma nimi ja postiaadress emailile   See e-posti aadress on kaitstud spämmirobotide vastu. E-posti aadressi nägemiseks peab olema JavaSkripti kasutamine olema lubatud.  ja

 

tee ülekanne - 15 eur-  MTÜ Kuldajastu arveldusarvele EE821010220202212220.

 


 

                                                                                                                

                                                        *** 

KAS VÄÄRTUSTAD ENNAST?
Kuigi meid kutsutakse endast üha enam andma ja andma ikka vaid rõõmsal meelel, viibutab siiski elu meile sõrme ja näitab, et tasakaalustatud andmise kunsti tuleb õppida. Meil pole kohustust anda üksnes teistele, vaid anda ka iseenesele – ja mõista, et meiegi oleme saajana väärt. Me peaksime austama teisi ja austama iseend. Mis selle keeruliseks muudab? Me oleme sügaval enese sees omaks võtnud nii teistele kui enesele andmise kiivas müüdid, mis hoiavad meid kinni vildakate eluvaadete haardes. Kohati käitume me kui hullusärgis köielkõndijad, suutmata korrigeerida vajalikul momendil oma tasakaalus püsimist. Meie dilemmast on olemas väljapääs, teekond müütidena omaksvõetud uskumustest iseennast jaatava maagiani. See algab sealt, kus algab kogu elutarkus – paradokside ukselävelt.
 
Esmalt enese eest hoolt kandes ja täites oma sisemisi vajadusi, kogume me oma varasalve jõudu teiste aitamiseks. Seepärast kuuleme me alati ka lennuki õhkutõusmise ajal nõuannet, et ohuolukorras tõmmake hapnikumask kõigepealt endale pähe ja siis aidake kaasreisijaid. Kui sa ise ei suuda hingata, kuidas sa siis veel teisi saad aidata? Kui sa ise jääd millessegi kinni, kuidas saad sa siis teistel aidata kinnijäämisest vabaneda? Kuidas sa saad valgustada teistele teed, kui unustad enese lampi õli valada. Paradoksaalsel viisil öelduna on aegu, mil sa saad teisi aidata kõige rohkem just siis, kui aitad esmalt iseennast. Võttes aega hoolitseda enese eest, võib aeg-ajalt näida teistele isekas või hoolimatu, kuid see ei ole nii. Suurendades esmalt enese andmise võimekust, on suurim andmine, mida sa eales saad teha teiste hüvanguks.
 
Eneseväärtustamise teel on oluline elutervete piiride seadmine. Kas oled endalt kunagi küsinud, kui kaugele peaksin mingil olukorral minna laskma enne, kui tõmban piiri? Kas ennast ohverdades olen ma õigel teel või õõnestan ma seda, mis on mulle kõige tähtsam? Kas teise inimese toetamiseks endast maksimumi andmine hoopiski ei pidurda nii aidatava kui aitaja arengut?
Millal tagab iseseisvus parema edasiliikumise ja millal oleks igati tõhus ulatatud abikäsi vastu võtta ning tegutseda koos sarnaste huvidega inimgrupis ühise eesmärgi nimel, sest üks võrse võib murduda, aga võrsekimp on tugev. Üks suurimaid õppetunde, mida sa saad õppida sisemise andmise ja vastuvõtmise kunstis, on see, et toetuse palumine siis, kui seda tarvis on, ei ole märk nõrkusest, vaid märk tugevusest.
 
Kes saab kasu sellest, kui sina annad? Pole oluline, mida või mis vormis annad. Loodus ei salli tühja kohta. Kus iganes me loome tühja koha, see täidetakse. Me ei pruugi alati saada tagasi seda, mida me ootame, aga energia, mida me pakume läbi oma kingituste, pöördub meie poole tagasi ja tihti mitmekordselt. Andmine on saamise eeldus. Miski pole meie oma, kõik on vaid laen. Mida me elu poolt antud “laenuga” teeme, määrab, kui palju me saame vastu. Sama kehtib ka andeksandmise kohta.
Keset meie päevaaskeldusi on kerge kaotada silmist südamest andmise hetkede tähtsus. On kerge unustada, et andmine oma põhiolemuselt on südame looming. Me pole lihtsalt reageerijad, vaid oleme eelkõige tegutsejad, mitte lihtsalt imiteerijad, vaid eelkõige loojad. Tarkuseterad, mida me kuuleme andmise kohta, on vaid banaalsused seni, kuni me ei koge, et andmine ei ole loobumine või allaandmine, vaid iseenesele uue elu andmine – loomine südame silmade läbi.
 
Kas tunned kahetsust ja kurbust mingi eluolukorra lõppemisel? Kuid siiski, paljud lõpud meie elus tähistavad ignorantsuse lõppu, kus me avame silmad tõele, mida me varem ei taibanud ja märkame, et pääseme edasi oma teel. Nii saab minevikust sissejuhatus uuele algusele. Võib-olla ootaski universum, et sa teeksid ruumi oma elus uuele kingitusele. Vahel on lahkumine õige valik. See loob avause, mille läbi saab su ellu ilmuda ime.
 
Kelle osa sa mängid? Kui sa astud teise kingades, kellegi teise tempos või kellegi teise teed, siis ei austa sa ennast. Ja kui sa pole sina ise, siis pole sinus rahu. See võib osutuda ränga tööga teenitud õppetunniks neile, kes elavad teiste elu – kes teevad oma vanemate, elukaaslase, sõbranna või sõbra, eeskujude, ülemuse või äripartneri tahtmist. Ühel päeval ärgates imestame me, miks oleme õnnetud. Targa ja nõudliku treenerina lükkab elu su välja tavapiiridest, esitab sulle just sinu väljakutsed, et sa saaksid oma seesmist olemust vormida.
 
Need on mõned teemad raamatust „Eneseväärtustamise maagia“, kus autor Patricia Spadaro valgustab enese austamisega seotud teemasid läbi isikliku läbitunnetatud kogemuse. Ta paljastab müüdid andmise ja vastuvõtmise teemadel, mis võivad saboteerida sinu suhteid, finantsalast edu, karjääri ja isegi tervist sinu enda teadmata. Avameelsest ja kohati läbi huumori jagab Patricia Spadaro oma nägemust, kuidas leida need müüdid üles iseendas ja liikuda tasakaalustatuse suunas. Oma raamatus ühendab ta aegadetagused tarkused tõsieluliste näidete ja praktiliste abivahenditega, luues inspireeriva teejuhi eneseväärtustamise maailma.
 
Sa õpid ära tundma müüte, mis on hoidnud sind pantvangis – müüdid on nagu silmaklapid, hoides sind eemal võimalustest ja vaimustusest pakatavast elust. Sa õpid, mida tähendab ära tunda oma anne, avastada südamega andmise sisemine dünaamika vastukaaluks mõistusega andmisele, piiride seadmist, ausust ebatervete inimeste äratundmisel oma elus, kasutades oma tundeid selleks, et jääda ausaks iseenese vastu. Sa õpid leidma oma kaasasündinud nooti ja austama lõpetamisi. Mis aga kõige tähtsam: sa õpid samme, mis aitavad sul jääda tasakaalu. Vaid siis, kui sa oled selgeks saanud sammud, suudad sa edukalt tantsida - ja sellest hetkest algab maagia.
                                                       ***
 
 
Katkend raamatust
 
RAPUTA KOOREM SELJAST JA LENDA
 
"Ta solvas mind, ta tegi mulle liiga, ta on minust üle, ta riisus mu paljaks.Kes nõnda mõtleb, selle vihkamine ei vaibu.
 
- Dhammapada
 
 
Elu andmiste ja vastuvõtmiste ringis on kõige võimsamaks andmiseks andmine ilma kahtlusteta, puhta südamega. See tähendab oma eelarvamuste kõrvale heitmist. See tähendab oma hetkelise hukkamõistu, vimma, pahameele ja õigustuste ukse taha jätmist, võttes eeloleva hetke vastu puhta lehena, minevikku meenutamata.
 
Minu lemmiklugu tarkusest pärineb Hassiidide traditsioonist. Loos selgub, mis juhtub, kui me loobume hukkamõistvate sugemetega piiratud mõtteviisist. Rabi taandus mõnikord metsaonni, et veeta aega üksinduses. Ühel päeval, kui rabi oma onnis oli, koputas uksele naabruses asuva kloostri abt. Ta soovis saada rabi jutule. Abt selgitas oma muret, sest kloostris elas vaid viis munka, kes olid kõik üle seitsmekümne aasta vanad. Ta kartis, et varsti pole enam kedagi, kes nende traditsioone jätkaks ja palus, et rabi annaks talle olukorra parandamiseks mõned nõuanded. Rabi tunnistas, et ka tema on tähele pannud sünagoogi liikmete arvu kahanemist. „Mul pole sulle ühtegi nõuannet jagada,“ ütles ta, „aga üht võin ma sulle öelda – üks sinu kloostri munkadest on Messias.“
 
Abt jagas seda erilist uudist teiste munkadega. Teade oli tõeline üllatus, aga mungad ei teadnud, kellest jutt käib ja neil jäi üle vaid mõelda rabi sõnade üle. Muidugi on nad kõik erilised. Äkki on rabi sõnad tõsi? Selle teadmisega hakkasid mungad mööda vaatama üksteise tülikatest omadustes, seades enese jaoks esiplaanile teiste positiivsed küljed. Iga munk hakkas nüüd rohkem hindama ka iseenda voorusi, selle asemel, et tegeleda vaid oma puudustega. Nädalate möödudes polnud mungad enam üksteise vigade suhtes kriitilised. Nad hakkasid nii iseennast kui teisi rohkem hindama. Seeme, mille rabi külvas, hakkas juurduma.
 
Igal suvel võisid ümbruskonna linnaelanikud tulla kloostri maadele pikniku pidama. Sel aastal pani neid imestama, kui aupaklikud ja südamlikud olid pühad vennad üksteise ja ka külastajate suhtes. Munkadest kiirgas lahkust ja austust üksteise vastu. Neis säras rõõm ja rahu. Mõned selle piirkonna lähiümbruses elavad noormehed küsisid abtilt, kas nemadki võiksid ühineda munkadega ja saada osa nende erilisest eluviisist. Noored mungad omakorda mõjusid atraktiivselt järgmistele tulijatele. Varsti polnud klooster mitte ainult täis elu, vaid kloostri elanikest oli saanud särav näide, kuidas armastus toimib tegudes. Nad said eeskujuks kõigile ümbritsevatele kogukondadele. Lastes lahti väiklasest hukkamõistmisest ja andes teisele võimaluse, lõpetasid viis eakat munka neid varem takistanud piirava mõttelaadi toitmise. Koondades oma tähelepanu enese ja teiste positiivsetele omadustele, puhkesid nende positiivsed omadused justkui õitsele ja kandsid vilja palju kauem, kui nende eluiga kestis.
 
See lugu tõstatab võtmeküsimuse: kas meie elu või ka vaimsuse eesmärk on loetleda enese ja teiste vigu ja juurida oma personaalsusest välja kõik selle, mis ei vasta teatud reeglitele? Või palub andmise ja vastuvõtmise sisemine kunst - elukunst ise, meil väärtustada endis ja teistes olevat head, teades, et seda tehes kasvavad positiivsed omadused meis veelgi, muutudes säravamaks ja täiustudes üha tugevamaks.
  
 
MÜÜT:
 
Maailm muutub paremaks, kui ma keskendun
oma vigade väljajuurimisele ja aitan teistel teha sama.
 
MAAGIA:
 
Millele ma keskendun, sellele annan ma oma energia.
Mida ma hindan – kas eneses või teistes – kasvab suuremaks ja puhkeb õitsele.
 
 
 Väärtustamise ja austava suhtumise jõudu ei saa üle tähtsustada. See on ülim motiveerija ja positiivse suurendaja. Ema Teresa märkis kunagi: „Kui sa inimesi hukka mõistad, siis pole sul aega neid armastada.“ Kui me hindame ja austame inimest, selle asemel, et teda kritiseerida, astume me välja mentaalsest hukkamõistvast mustrist ja lähtume oma südamest – ja mida iganes süda toidab, see jätkab kasvamist külluses.
 
Kuigi töö enesega on vajalik, saavutame me kõik suuremaid edusamme ja teeme neid kiiremini siis, kui oleme hinnatud ja väärtustatud. Kui tihti te leiate hetke oma päevast, et häälestuda oma südamele ja öelda oma sõpradele, pereliikmetele, töökaaslastele, kuidas nende sõnad, teod ja positiivsus on teid aidanud?
 
Arusaam, et see, mida me hindame, kasvab tugevamaks, ei ole lihtsalt järjekordne klišee. Teiste hindamine ja viis, kuidas me neid kohtleme, avaldab ka meile suurt mõju. Kui me mõistame teiste üle kohut ja anname hinnanguid selle asemel, et võtta teist puhta lehena, paneme me tõkke ette sellele, mida me ise saada võiksime. Elizabet Claire Prophet on tabavalt öelnud: „Teist piirates, piirame me alati ennast.“ Selle taga on lihtne põhjus. Kui su süda pole piisavalt suur, et sisaldada helgeimat pilti teistest, vaatamata sellele, kuidas nad on varem käitunud, siis ei ole sa võimeline jõudma enese puhtaima olemuseni. Avardades oma südant, suutes hoida seal puhtaimat nägemust teistest, lood sa enesele rohkem ruumi kasvamiseks.
 
KUI ME EI ANDESTA
 
Aga kui meie, vaatamata inimese varasemale käitumisele, suhtume temasse avatult, ja see inimene teeb jätkuvalt haiget meile ja teistele? Kuidas me saame pahameele unustada, avada talle oma südame ning jätkata andmist? See pole kerge. Isegi siis, kui me oleme tema elust ja mõjupiirkonnast lahkunud, elab valu mälestustes edasi.
 
On vaid üks põhjus, miks andestamine pole kerge. Me hoiame endas valearusaamu sellest, mida andeksandmine endast kujutab ja mis võib juhtuda siis, kui me andeks anname. Paljud meist on võtnud endasse kujutelma, mis ütleb, et andeksandmine on nõrkade jaoks. Me arvame, et andestamine on alla-andmine pahategijale, kes ei tohiks meid inetult kohelda. Meis võib olla ka arusaam, et andestades me õigustame teise halba tegu ja näitame talle rohelist tuld edasiseks sarnaseks käitumiseks. Niisugused arvamused pole midagi muud kui müüdid.
 
Andestamine ei nõua teise iseka käitumise heakskiitmist ja rumalal moel niisuguse käitumise enese peale tõmbamist järgmiselgi korral. Andeksandmine ei välista enese kaitsmist. Sa võid andestada ja samas oma seisukoha juurde jääda. Lisaks ei vabasta andeksandmine mitte kedagi vastutuse võtmisest oma tegude eest. Andestamine ei hävita fakti, et tegu oli halb.
 
Rabi Harold Kushner selgitas niisugust vaatenurka ühele nördinud naisele, kelle kasvatada jäid kolm last pärast abikaasa pere juurest lahkumist. Kui naine küsis rabi Kushnerilt, kuidas ta suudaks andestada oma mehele, vastas rabi: „Ma ei palu sul andestada sellepärast, et tema tegu õigustada... ma palun sul andestada sellepärast, et ta ei ole ära teeninud võimalust elada sinu mõtetes ja muuta sind kibestunud, vihaseks naiseks.“ Ta ütles, et vimma haududes ei kahjusta naine oma abikaasat, vaid iseennast. Andeksandmine, kirjutab rabi Kushner, pole midagi niisugust, mida me teeme teisele inimesele. „Andeksandmine toimib meie sees,“ ütleb ta. See tähendab: „Ma keeldun andmast sulle võimu, mis muudab mind ohvriks.“
 
MÜÜT:
 
Andestades teistele, kustutan ma nende teo 
ja vabastan nad vastutusest.
 
MAAGIA:
 
Andestades ei kustuta ma kahjustavat tegu 
ega vabanda vastutuse võtmise tahtmatust. 
Andestades ma vabastan enese.
 
 
Andestades ja minevikku meenutamata, annad sa teisele uue võimaluse. Mis on kõige olulisem, ja samas paradoksaalne tõde: teistele andestamine vabastab meid ennast. Kummaline, et meil on kombeks arvata, et andestamisest keeldumise läbi lõikame me teise oma elust välja, lõpetades temaga suhtlemise. Kuid jätkates truult vimma kandmist, ei ole seos teisega kaugeltki katkenud, vaid sa investeerid jätkuvalt oma energiat juhtunud sündmusse. Kibedust, pahameelt või isegi kättemaksusoovi haududes jääme me mentaalselt ja emotsionaalselt seotuks andeksandmist vajava juhtumiga. See hoiab meid seotuses nende inimestega, kes tahaksid meiega tegelikult hüvasti jätta. Tähelepanu on energia.
 
Millal iganes sa koondad oma tähelepanu kaasinimesele või sündmusele, lood sa energiavoo enda ja selle inimese või sündmuse vahel. Energiavool tekib mõlemal juhul: kui saadad teele armastavad mõtted või oled ärritusest ja vihast lõhkemas. Mõlemal juhul lood sa energiasideme, mida oma mõtetega toidad. Müstik Saint Germain kirjeldas meie tohutu potentsiaaliga mõttejõudu järgmiselt: „Tähelepanu on võti: kuhu liigub inimese mõte, sinna suundub ka tema energia, mis inimese samme suunama hakkab.“ Kui sa mõistad seda võrrandit, siis on hõlbus näha, et sa seod end automaatselt igaühega, keda jätkuvalt vihkad, kelle peale oled pahane või vihane. Võid küll arvata, et vimm või salaviha on piisavalt õige reaktsioon, kui soovid end teistest distantseerida, aga kibestumine energeetilisel tasandil hoopiski seob ja tugevdab ühendust.
 
Andeksandmatuse tõttu tekkinud pahameel laseb meist välja elumahlad. See killustab meie tähelepanu ja meie käsutuses pole enam sadat protsenti meie energiast, et suunata see oma tähelepanu vajavatesse eluvaldkondadesse. Me justkui tahame voolikuga aeda kasta, kuid vooliku otsast voolab välja ainult ahtake veenire, sest voolikul on suured augud sees. Kuni me lekkekohad parandame, saame me kasutada vaid osa sellest veest, mis tegelikult läbi vooliku voolab. Kuigi me võime end petta, arvates, et andeksandmisest loobumine annab meile suurema kontrolliastme, oleme tegelikult meie ise oma tähelepanu kontrolli all. Kui me ei andesta, siis jääme kannatajaks pooleks. Võib-olla oled kuulnud ütlust, mis rõhutab seda mõtet veelgi: andestamatus on justkui mürgi joomine lootuses, et teine sureb.

 

 

 

 


Jaga seda lehte



E-poed ja kodulehed ning e-poe valmislahendus:

E-poe tegemine